Miks ma kodus sünnitada otsustasin?

Ma ei jäänud rasedaks lihtsasti. Meil võttis see aasta aega aega. Täpselt 2014. aasta märtsis lõpetasin rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja 2015. aasta märtsis jäin rasedaks.

Enne seda olin korraks rase ka 2014. aasta detsembris. Aga see katkes. Väga varases staadiumis, umbes 6.-8. nädala kandis. Istusin aasta viimasel ööl meeletu kõhuvaluga solgiämbri otsas (olime täitsa maal) ja tunnetasin kõiki keha tehtud hoolikaid ettevalmistusi enda seest välja sulpsatamas. Olin väga kurb, aga samas tundsin imelikku uhkust oma keha üle, et ta sellise asjaga hakkama saab. Võtab vastu otsuse ja toimetab, täiesti iseseisvalt. Teab, mida teha. Keegi ei pea talle midagi ütlema. Ega teda kuidagi aitama. Ma polnudki vist kunagi varem tundnud end oma kehaga nii kontaktis olevat. Või vähemalt mitte niimoodi oma keha tahtmistele alluvat. Oli korraga kurb ja vaimustav olla.

Üks kuu keha puhkas ja siis jäin uuesti rasedaks. Mind valdas kabuhirm – äkki läheb jälle midagi valesti! Tahtsin nii väga seda last, olin teda nii kaua oodanud ja ühe korra olin tast juba ilma jäänud, tahtsin kõike õigesti teha. Polnud mingit kahtlustki – pidin sünnitama haiglas, sest esimene kord ju ja, nii kaua läks aega üldse, et rasedaks jäin ju ja, ilmselt mul on ikka midagi viga ju ja, juba ükskord läks untsu ju ja, ei taha-ei taha-ei taha, et enam midagi valesti läheks ju ja, ju ja üldse! Sünnitamine on ju õudne! Ja raske! Ja hirmus! Ja… Tundmatu.

Haiglas aga teatakse sünnitusest kõike. Seal osatakse mind aidata. Seal tehakse nii, et kõik läheb hästi ja keegi ei saa surma.

Esimesed kolm raseduskuud olid minu jaoks täielik õudus. Kartsin iga päev, et midagi juhtub ja rasedus katkeb. Ja süda oli koguaeg paha. Olin enne olnud taimetoitlane, aga kõik taimne ajas niimoodi iiveldama, et ei saanud isegi mitte vaadata selle toidu poole. Ei puuvilju, ei köögivilju, ei läätsesid, ei midagi. Ostsin poest vorsti! Keeduvorsti! Ja sülti! Nii hale oli olla, aga kõht oli nii tühi ja kõik muu ajas süda pahaks! Tundsin ennast koledana. Tahtsin uusi riideid. Käisin muudkui õe kapi kallal. Aga kaua sa käid teise inimese riietega. Vaatasin, kust ta oma riided ostnud on. Kõik H&M-ist. Aga ma ju vihkasin H&M-i! Odav, ebakvaliteetne, tarbima õhutav, õhku müüv, näkku valetav massikultuur! Aga mis sa teed… Just selliseid riideid tahtsin! Seadsin aga sammud sinnapoole… Olin madalam kui muru. Kõik mu põhimõtted otse vetsupotist alla! Tegin enne pea iga päev trenni. Nüüd vedelesin kõik vabad hetkel diivanil, sest see oli ainus asend, milles enam-vähem kannatas olla, ilma et kõik sees ringi käiks.  Ja olin õnnetu. Nii õnnetu! Kõik oli valesti!

See pidi olema ilus aeg! Ma pidin olema rõõmus, ilus ja õnnelik, sest ma olin lõpuks ometi rase! Aga ma oli hirmul, elasin mingit vale elu ja ei saanud isegi vinguda, sest 12 nädalat peab ju ootama, enne kui uudist teatama võib hakata!

Kui 12 nädalat täis sai, oli mul juba natuke parem olla. Iiveldas vaid õhtuti. Sain isegi juba ananassi süüa. Banaani ikka veel mitte. Kusagil sellel ajal tehti haiglas ka esimene asjalikum ultraheliuuring. Olin seda päeva oodanud kui taeva õnnistust! Jah, kui sul on süda paha, siis on see suhteliselt kindel märk sellest, et oled edukalt rase, aga siiski… Tahtsin seda näha! Et seal on beebi! Ja et temaga on kõik korras!

Ootasin ultraheliuuringu ukse taga vastuvõttu, aga arstid millegipärast hilinesid. Vaatasin kella. Viis minutit oli möödas. Kümme. Viisteist. Keegi ei kutsunud mind. Ometi oli uksel selgelt kirjas: “Teid kutsutakse. Oodake!”. Käisin isegi registratuuris küsimas, kas olen ikka õigesti asjast aru saanud. Jaa, kõik oli õige. Kutsuti teisi rasedaid teise kabinetti. Minu omasse ei läinud mitte keegi. Ma ei jaksanud enam. Puhkesin nutma.

“Eino tore! Nüüd ma ei saagi ultrahelisse! Kolm kuud ootamist ja kannatamist ja nüüd ma ei saagi teada, kas kõik on korras ja pean samamoodi edasi elama! Ma ei jaksa enam! Millal see rase olemine ometi ilusaks läheb? Miks minul ei või kunagi hästi minna?!”

Õnneks tuli välja, et neil oli mingi hädaolukord olnud ning nad ikkagi tulid kohale ja ma ikkagi sain teada, et kõik on korras ja beebi alles.

Sealt edasi läks kõik aina paremaks. Südapaha läks üle. Sain jälle ise valida, mida söön. Sain jälle end liigutada. Kõik loksus vanasse rööpasse. Olin jälle mina ise. Enesekindlus tuli tagasi. Kogesin oma keha hoopis uutmoodi. Olin vabam. Kõik oli kuidagi parem. Aeg oli teine. Prioriteedid oli teised. Kõik oli uus. Tundsin end loovana. Ja vastutavana.

Ja ma ei tahtnud, et keegi mult selle tunde ära võtaks. Selle tunde, et ma ise teen ja minu keha suudab ja ma oskan ja olen võimeline ja võimekas ja võimas.

Hakkasin mõtlema kodusünnitusele.

Mida aeg edasi, seda kindlamaks muutus veendumus, et minu jaoks võibki see olla õige lahendus.

Ja nüüd ei kujuta ma sünnitust enam teistmoodi ettegi.

Rääkisin inimestega, kes juba kodus olid sünnitaud, uurisin, kuidas see käis ja kuidas neil läks. Küsisin, kuidas ämmaemandaga kontakti saada. Ma ei teadnud isegi, et neid ämmaemandaid, kes seda ametlikult Eestis tegid, oli vaid üks! Läksime tema perekooli. Ja kohe esimesel päeval pärast perekooli tundi selgus, et ta sõidab koju sama bussiga mis mina! Mõtlesin, mis siin ikka venitada. Läksin istusin tema juurde, alustasin vestlust, jõudsime kodusünnituseni ja avaldasin kohe: “Me tahame ka kodus sünnitada!”.

Tegelikult polnud ma siis üldse veel veendunud. Ja ega ma ei ole ka mingi radikaalne haiglavastane, ning ei välistanud kuni lõpuni seda võimalust, et see juhtub tegelikult ikkagi seal. Mul oli lihtsalt unistus kodus sünnitamisega hakkama saamisest. Ja ämmaemandaga rääkides, kes samuti polnud sugugi radikaalne inimene ega teeks kunagi kedagi maha, muutus see unistus natuke reaalsemaks.

Meest ma väga veenma ei pidanud. Tema ütles, et on nõus kõigega, mida ma tahan, sest mina ju sünnitan. Osa kodusünnituse teenusest on see, et ämmaemand tuleb sulle koju, aitab mõelda, kuhu vann panna ja nõustab, kas midagi on vaja kusagile tõsta või muuta, vastab kõigile sinu küsimustele ja kahtlustele ning katsub natuke ka beebit (samuti räägib temaga). Need mõned üksikud küsimused, mis mehel ka olid, küsis ta sellel päeval ära ja polnud ühtegi põhjust, miks seda ämmaemandat mitte usaldada. Pealegi oli ta rahulik ja meeldiv.

Sellegipoolest ei kavatsenud ma oma plaanist kellelegi teisele rohkem rääkida. Kui keegi küsis, kus ma sünnitan, vastasin: “Pelgus!”. Ma ei tahtnud sellel teemal vaielda ja ma ei tahtnud, et kellelegi tunduks, nagu ma tahaksin midagi tõestada. Tahtsin lihtsalt sünnitada. Ja ma polnud ju kindel, kas sellega hakkama saan. Aga tahtsin vähemalt anda endale võimaluse.

Ja nii see läks kõik väga rahulikult ja vaikselt, kuni… Kuni mul oli vaja haiglast järelvaatavalt ämmaemandalt allkirja, et mul ei ole mingeid terviseriske.

Ja sellest sai viimane otsustav tõuge.

Mulle väga meeldis mu haigla ämmaemand. Oli selline tore kergelt pohhuistlik ja konkreetne tädi. Viskas nalja, lobises, rahustas… Kui lapse soost rääkisime, et olin otsustanud seda mitte uurida, siis nõustus minuga: “Muidugi, midagi võiks ikka üllatuseks ka jääda!” ja naeratas siis kelmikalt ja ütles: “Aga minu sisetunne ütleb, et on tüdruk!” (oli ka). Ükskord ütles, et usub, et ma olen hea sünnitaja. No kes ei tahaks enne esimest sünnitust sellist julgustust kuulda!

Aga kui mainisin kodusünnitust, muutus kõik. Ta hakkas järsku vaikselt podisema ja ohkima ja hirmutama, et kas ma ikka seda lugu olen kuulnud, kus üks laps suri kodusünnitusel ära ja nüüd ämmaemand on kohtu all, ja et tema ei tea sellest terviseriski hindamise dokumendist midagi ja et mõelgu ma ikka järele ja et sünnitamine pole ikka niisama ja nii palju asju võib juhtuda.

Noh… Läksin siis ilma allkirjata minema. Kodusünnituse ämmaemand siis printis mulle selle lehe välja ja ütles, et näe, vii see talle ja las kirjutab alla.

Järgmine kord näitasin talle väljatrükitud terviseriskide hindamise tabelit. Ta viskas pilgu peale, aga alla ei kirjutanud, kuigi tundus sõbralikum olevat. Pani mulle kolmanda ultraheli aja ja ütles: “Vaatame, kas kõik on ikka ilusti korras ja võta see paber kaasa, näita seal uuesti!”.

Läksin ultrahelisse üsna rõõmsalt, sest mõtlesin, et ta oli otsustanud oma arvamuse endale jätta ning minu hirmutamise asemel mind hoopis toetada. Ja et ju selleks allakirjutamiseks on lihtsalt mingit kindlat inimest vaja.

Aga ei.

Ultrahelis ootas mind hoopis väga nähtavalt teatud suunas meelestatud inimene. Kui kabinetti astusin, küsis kohe, kas ma “ikka ultraheli luban teha”! Ma ei saanud aru, miks ma ei peaks lubama. Olin ju juba kaks korda ultrahelis käinud. Vastasin rõõmsalt, muidugi, aga et sugu ei taha teda. Kõik läks hästi, kuni paberi jälle taskust välja tõmbasin ja allkirja palusin.

“Ei, mina sellele alla ei kirjuta! Sünnitamine on ohtlik! Igasuguseid asju võib juhtuda. Ma olen kakskümmend aastat haiglas töötanud ja juhatuses olnud ja kõike näinud! Mina ei soovitaks mitte kellelgi kodus sünnitada!” Vastasin: “Selge!” ja hakkasin asju pakkima. Kõik olid vait. Väljaarvatud see kakskümmend aastas haiglas töötanud ja juhatuses olnud ämmaemand, kes pärast väikest pausi asus uuesti korrutama, et “Sünnitage kindlasti haiglas! Sünnitamine on ohtlik! Sünnitage kindlasti haiglas!”. Püüdsin teha nii kiiresti kui võimalik, et mitte seda hirmutamist enam kuulata. Proovisin naeratada ja jätsin viisakalt hüvasti, sest igaühel on ju õigus oma arvamusele, aga tegelikult…

Tundsin ennast rünnatuna. Nurka surutuna. Kogu see olukord oli nii alandav – kuidas õed seal kõrval vaikides kuulasid ja kuidas ta oma hirmujutuga mind kabinetist välja kihutas, nii et ma oleks peaaegu koperdanud survest, millega ta mind ümber mõtlema tahtis panna. Vastik. Isegi, kui see alandus kõrvale jätta – kes tahaks kuulda enne esmasünnitust, et sünnitamine on ohtlik ja kohutav? Kes?

Läksin veel ühe korra oma haigla ämmaemanda juurde vastuvõtule. Kodusünnitust ma enam ei maininud. Ainult, kui ta küsis, kas teine ämmaemand lubas kodus sünnitada. Siis vastasin ei. Ta vist jäi arvamusele, et olin sellest mõttest loobunud. Ta lisas veel: “Ennustatav kaal on 4 kilo – pole ka kõige väiksem, eks?”.

Ma ei vaevunud vastama. Ma ei usu, et neljakilost on raskem sünnitada kui kolmekilost. Perekoolis öeldi meile isegi, et natuke suuremad lapsed on tugevamad ja saavad ise oma sünnile rohkem kaasa aidata.

Seisin valiku ees, kas tahan sünnitust:

  1. Kus kõik võib halvasti minna või kus kõik läheb hästi.
  2. Kus sünnitamine on õudne või kus sünnitamine on ilus.
  3. Millega ma ei saa kindlasti hakkama või millega kõik naised hakkama saavad ja mina nende hulgas.

Valisin sünnituse, kus kõik läheb hästi, mis on ilus ja millega ma kindlasti hakkama saan.

Kui oma haigla allkirja tagaajamise lugu kodusünnituse ämmaemandale rääkisin, ütles ta: “Minu pärast kirjutagu sinna kasvõi, et ei soovita kodus sünnitada, kui tahavad, peaasi, et kinnitavad, et mainitud terviseriske sul pole!”. Tundsin veelkord, kuidas olin leidnud õige inimese. Malbe, leebe ja sõbralik, aga enesekindel.

Usaldasin ennast täielikult tema kätesse. Ja asusin sünnitust ootama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: