Emotsionaalne sündmus sünnitus

Ma ärkasin 10. detsembri hommikul vihasena. Sest mul oli pissihäda ja ma ei olnud saanud öösel pissile minna, sest ma pidin hakkama haiglale järjekordse pissiproovi jaoks hommikul pissima, aga mul ei olnud pissitopsi ja apteek tehti lahti alles kell üheksa ja minul hakkas kell seitse juba piss püksi tulema. Tõusin ruttu üles ja keetsin vett, et steriliseerida mingi suvaline purk. Paaniliselt ühelt jalalt teisele tatsudes üritasin purki kuuma vee joa all keerutada, kui järsku see käest kukkus ja kogu purki kogunenud kuum vesi mu käevarrele lendas. Vandusin ja olin veelgi vihasem nende lõputute pissiproovide peale, mis ma sinna haiglasse terve raseduse aja olin pidanud vedama. Nüüd veel üks! Ja järgmine päev ootas mind ees KTG. Veel üks põhjus, miks ma vihane olin. Miks nad vaid neli päeva pärast tähtaega juba peavad seda KTG-d tegema? Miks nad ei võiks oodata vähemalt nädal aega?

Ja samas oli mul juba sel hetkel väike eelaimdus, et mul pole vaja seda proovi sinna haiglasse viia… Ja et see KTG jääb tegemata…

Sest väljakannatamatu pissihäda peale ärgates tundsin alaseljas väga õrna valu. Olin seda valu enne ka tundnud ja midagi polnud juhtunud ja see polnud mus ka mingeid erilisi tundeid äratanud, aga seekord teadsin, et see tähendab sünnitust. Pealegi jäi pärast pissimist miski all nirisema (ma ei tea siiamaani, kas need olid looteveed või oli see limakork), nii et kella üheksaks, kui ma lõpuks pissiproovi haiglasse toimetamiseni jõudsin tegin ma seda lihtsalt sellepärast, et midagi teha, sest olin nii elevil eesseisva sünnituse pärast, et ei suutnud ühe koha peal passida.

Pool kaks päeval hakkasin tundma emaka kokkutõmbeid. Üritasin veel teha nägu, nagu midagi ei toimuks, aga kell neli olid kokkutõmbed nii intensiivsed, et helistasin kõigepealt mehele: „Kuule ma vist ikkagi hakkan täna sünnitama,“ ja siis natuke hiljem ka kodusünnituse ämmaemandale, Ingridile. Mees tuli koju, Ingrid palus veel natuke tuhuvahesid mõõta ja tagasi helistada, kui tundub, et tegevus maha ei vaibu. Ei vaibunud. Kell seitse oli Ingrid kohal. Hector täitis vanni veega ja mina istusin võimlemispalli otsas, kokkutõmbed iga viie minuti tagant. Kümneminutise vahega tuhusid ma tunda ei saanudki.

Alguses oli kõik hästi. Olin rahulik. Veeretasin puusi palli peal edasi-tagasi, vahel tõusin ja olin kummargil diivani käetoe peal, läksin vanni, puhusin vette, naeratasin, soigusin armastusest… Nagu üks õige hipisünnitaja kunagi. Aga mingi hetk muutusin kannatamatuks. Kole küll öelda, aga lihtsalt ei viitsinud enam sünnitada. Vannis hakkas külm ja ronisime mehega voodisse teki alla. Oleksin tahtnud magama jääda ning üles ärgata alles siis, kui kõik on juba läbi, aga ma ei suutnud enam lõdvestuda. Hakkasin iga tuhu peale karjuma. Teavitasin kategooriliselt meest, et mina rohkem sünnitada ei kavatse ja ülejäänud lapsed kõik adopteerime! Mingi hetk Ingrid sekkus ja küsis, kas ma tahan, et ta avatust mõõdaks. Kaks sentimeetrit.

Kõmdi! varises kogu mu maailm kokku. Minust ei saagi kiirsünnitajat. Sellist, kes 3-4 tunniga asjaga ühele poole saab ja pärast kõigile räägib, kuidas see polnudki eriti valus. Milline pettumus! Nüüd tahtsin veel vähem selle kõigega tegeleda. Tahtsin alla anda ja haiglasse minna. Pangu mulle kõik oma juhtmed külge, süstigu mind epiduraali ja oksütotsiini täis – mina enam ei jaksa! Ingrid ei vaielnud vastu, aga loomulikult – nii „mõttetu“ avatusega ei võeta ju isegi haiglasse! Pidime kodus edasi punnitama…

Ingridi soovituse kohaselt läksin ja istusin vetsupotile. Kartsin seda kohta kui tuld tol hetkel. Arvatavasti, sest seal sai sünnitus mind nii kätte, et mul polnud kuhugi põgeneda. Olin sunnitud avanema ja kõigele toimuvale otsa vaatama. Oma hirmud lahti harutama. Kartsin sünnitamist. Seda, et see on valus, et ma ei suuda ennast kontrollida, et kaka tuleb koos beebiga, et ma pole tubli, ega edukas, ega võitja, ega täiuslik, ega eeskujulik… Et teised näevad seda… Pole ilus küll vanduda, aga kurat, kui raske see oli!

Ma olen terve elu tahtnud olla kõige tublim, kõige eeskujulikum, kõige parem, kõige ees. Ja mind on selle eest armastatud ja kiidetud. Minu jaoks on väga raske lasta asjadel lihtsalt minna. Näiteks häirib mind tohutult, kui kodu on sassis. Vihkan tolmurulle ja mahakukkunud ebemeid, veeplekke vannitoa peeglil ja hambapasta tilku kraanikausis. Ma ei saa magama minna, kui nõud on pesemata. Ma ei hakka hommikust sööma, enne kui köök on korras. Ja nüüd olin ma sünnitamas. Iga viie minuti tagant keerasid valud mu sees kõik pea peale ja ma ei suutnud neid kontrollida, ma ei saanud neid maha suruda – nad muudkui tulid ja tulid ja mida rohkem ma soovisin, et nad juba lõpeks, seda tugevamalt nad tulid ja seda raskem oli mul neid taluda. Kõik oli justkui minu vastu! Ingrid rääkis muga juttu. Rääkisime sellest, kui mõttetu on olla tubli. Kõndisin valust värisedes oma köögis edasi-tagasi, püüdes ennast rahustada: „Sellel tubli olemisel ei ole mingit mõtet! Sellest ei ole mingit kasu! Sa ainult tõmbled ja raiskad oma energiat ning ei jõua sellega mitte kuhugi!“ hüüdsin mingil hetkel. Ingrid kiitis mind tagant.

Pidin viima oma üle pea kasvanud sünnitusvalud emaka väikese avatusega võrdsele tasemele, ütles Ingrid. Aga kuidas sa teed valu väiksemaks, kui ta on parjasti just nii suur, nagu ta on? Ma ei saa ju valu tugevust kontrollida! Tuli välja, et miskitmoodi on see siiski võimalik. Muidugi olin ma lugenud valu sisse minekust ja selle aktsepteerimisest ning olin seda migreenihoogude näol ka mingil moel kogenud, kuid sünnitusvalud rabasid mind niimoodi jalust, et see „valu sisse minemine“ tundus täiesti kasutu esoteerilise targutusena.  Lähenesin asjale välispidiselt. Lõpetasin lihtsalt karjumise, halamise, ahastamise ja soovimise, et see oleks juba läbi.

Heitsin seatud eesmärgid kõrvale. Aktsepteerisin end. Ma ei tahtnud ju, et sündiv beebi tunneks, nagu ta peaks vastama mingitele normidele. Pidin ise saama selleks, mida soovisin talle õpetada. Ingridi pehme hääl taustaks keskendusin korraga vaid ühele tuhule ning sellele järgnevale õndsale tuhuvahele, mil võisin pea toolileenile norgu lasta ja pisut puhata. Panime muusika vait. Mees lasi samuti silma looja. Oli nagu keegi oleks meeletud vahutavad lained maha surunud. Merepind küll kobrutas, kuid ei mässanud. Kehal oli valus, aga hing oli rahul. Polnud vaja saavutada. Polnud vaja enam võita. Oli see, mis oli.

Mingi hetk hakkasid valud jälle tugevamaks muutuma ja tundsin alaseljas, kuidas miski pressib välja. Ingrid ütles, et see ongi tita. Tahtsin tagasi vanni. Hector jooksis köögi vahet, keetis vett ja tassis seda vanni, et see liiga jahe poleks. Jäin põlvili näoga vanniserva poole ja toetasin ülakeha vanniservale. Hector hoidis mind kätest. Valud ägenesid. Hingasin nagu filmides: „Uh-uh-uh-uh!“ mispeale Ingrid küsis, kas ma hoian presse tagasi, sest mu keha käsib seda teha. Mina uurisin üllatunult: „Kas ma hoian presse tagasi või?“, tegelikult hüppasin sisimas rõõmust: „Jess! Mul on pressid! Mul on PRESSID!“. Hakkasin pressima nii kõvasti kui suutsin. Karjusin kõvasti, aga nüüd oli sellest kasu. Nüüd oligi vaja karjuda. Pigistasin kõvasti mehe käsi.

Jälle hakkasid igal pool alarmid vilkuma: „Ära pressi, sa rebened! Ära pressi, see on valus! Ära pressi, kaka tuleb! Teiste ees ei kakata!“, aga Ingrid julgustas mind ja lausa palus, et ma tema rõõmuks natuke kakaksin. Ma ei tea parimat innustust pressimiseks. Surusin silmad kinni ja pressisin! Hoolimata alarmidest. Neile keelt näidates isegi!

Kuulsin mingi hetk, kuidas Ingrid Hectorile avaldas, et tita kohe tuleb. Hakkasin selle peale naerma. Ma ei uskunud. Mingil hetkel lasi Ingrid mul tita pead katsuda, aga ma ei uskunud ikka veel, et ta tõesti tuleb.

Vastu kõiki mu ootusi saabus ta siiski üsna kohe pärast seda… Ahmisin õhku. Ta oli kohal. Ta oli tita. Oligi tita! Minu seest sulpsas vette PÄRIS inimene! PÄRIS beebi! Silmade ja kõrvade ja käte ja jalgadega ja veel nii SUUR! Kuidas ta üldse mu sisse ära mahtus?

Mulle vaatas otsa minu enda laps. Ta ei karjunud ega vehelnud, vaid oli rahulik nagu Buddha ning vaatas ainiti mulle silma sisse. Ma mõtlesin: „See ei ole vastsündinu…“

Sain ta oma kätele ja jäime Hectoriga teda imetlema. Arvasime, et ta on poiss, kuni Ingrid tal nabanööri suguelunditelt eemale tõstis ja hüüdis: „Mis poiss! Väike tüdruk on!“.

„Sirel tuli! Ongi Sirel!“ hüüdsin mehele. Olime ütlemata rõõmsad. Uni oli kui käega pühitud. Sirel sündis kell 2.42 öösel, mis tähendas, et pea 20 tundi oli juba möödunud sellest hetkest, kui ma vihasena ärkasin, aga magada ma küll ei tahtnud. Kell kuus alles sundis kaine mõistus mind uinuma, ent juba kell üheksa ärkasin uuesti, et helistada oma haigla ämmaemandale ja öelda: „Ma ei tule täna KTG-sse, sest ma SÜNNITASIN!“.

Ma sünnitasin. Ma SÜNNITASIN. Uskumatu, et ma sellega hakkama sain. Uskumatu, et naised seda teevad. Kuidas me küll suudame? Kust me küll selle jõu võtame? Kuidas see võimalik on? Me oleme NII TUBLID!

Siiamaani tunnen, nagu võiksin nüüd rahumeeli pensionile minna. Töö on tehtud, saavutused saavutatud. Edaspidi tegelen vasid hobidega. Ja seda pärast vaid ühe lapse sünnitamist! Mis siis veel need naised tunnevad, kes on sünnitanud kolm-neli, rääkimata kaksteist last!

 

Ärkasin 10. detsembri hommikul vihasena. Magama läksin 11. detsembri hommikul täis armastust, rõõmu, rahu ja entusiasmi. Iga päevaga, mis Sirel kasvab, tunnen, kuidas see hetk seal köögis, mil valust värisedes kõik ebaolulise Kuu peale saatsin ja tõeliselt sünnitama asusin, kordub. Ikka ja jälle leian end oma sünnituse looga maha rahustamas. Usun, et see jääbki mind ja Sirelit terveks eluks saatma ning et olukorrad võivad küll muutuda järjest keerulisemaks, kuid et lahendus neile on alati seesama – unusta saavutamine, pühendu hetkele. See, mida Sireli sündimine mulle õpetas.

Seega olen väga tänulik, et sain oma lugu segamatult ja vahetult kogeda. Enam ei võtaks ma mingil juhul epiduraali. Isegi mitte naerugaasi. Mul on hea meel, et see kõik juhtus nii loomulikult ja nii intensiivselt, sest see aitas mul vabaneda vanast ja teha uuele ruumi. Ja see uus on ju OI, KUI SUUR!

Suur aitäh Sulle Ingrid, et mind enesehaletsusest päästsid ning näitasid mulle, milleks ma võimeline olen!:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: