Mähkmed ja potid

Rasedana oli mul paar mõtet, milline ema tahan olla. Väga palju ma endale asju ette ei kujutanud, ega teinud ka mingeid põhjapanevaid lubadusi, aga mul olid mõned unistused ja lootused teemadel, mis mulle tõepoolest tähtsad on. Üks neist mõtetest oli kasutada riidest mähkmeid ja varakult potitada.

Minu jaoks on üldiselt väga raske igasugu asju lihtsalt ära visata. Toitu, riideid, pakendeid… Samamoodi on minu jaoks raske raha kulutada millelegi, mille pean kohe ära viskama. Seega mõte mähkmemägedest tundus tõeliselt kohutav ja tahtsin väga kasutada riidest mähkmeid. Ostsime valmis hunniku marlisid, mõned flanellid ja mõned paarid mähkmepükse. Ning igaks juhuks, esimesteks päevadeks, ka paki pabermähkmeid. Kuid nii kui vastsündinud beebi kaka oli oma normaalse värvuse omandanud, ehk umbes kolmandal päeval, asusimegi tõepoolest marlisid kasutama ja potitama.

Potitamine tähendas beebi tõstmist kausi kohale pärast ärkamist ja pärast sööki. Hoidsin kätega jalgadest ja toetasin oma kõhuga selga. Teda sellises asendis vaadates mõtlesin alati: “Ah niimoodi sa mu kõhtu ära mahtusidki!”. See oli minu jaoks sündinud beebit nähes kõige suurem müstika – kuidas ta küll mu sisse ära mahtus! Kohe esimese korraga läks meil väga hästi ja ta puristas ilusa kollase kaka kaussi ning tegi vist juba kolmandal katsel ka pissi, nii et olin asja edust lausa pimestatud ning seetõttu polnud kahtlustki, et jätkan.

Nii läkski meil alguses kõik lausa ludinal. Kui beebi oli väike, kasutasin ühekordseid mähkmeid väga vähe. See esimene pakk, mis meil kõige väiksemat numbrit ostetud oli, jäigi kasutamata ja andsin selle sõbrannale edasi. Umbes kuuenda elukuuni olime kokku kasutanud ära vist ainult kolm pakki pabermähkmeid. Seda ka sellepärast, et üks pakk oli meile kingitud, üks oli see esimene, mis enamuses kasutamata jäi, ja siis ühe olime ostnud maale vanaema juurde. Ja ta pissis küll mulle sadu kordi kõhule ja kakas sülle, sest hoidsin teda pea koguaeg ilma mähkmeta, et oleks ikka lihtsam potitada, aga mis sest – vähemalt ei pidanud mähkmeid pesema ega ära viskama. Öösiti kandis ta flanellmähet ja pean ütlema, et pigem tihemini kui harvemini, võtsin hommikul püksist kuiva mähkme.

Ma ei saanud üldse aru, miks peaksid inimesed ühekordseid mähkmeid kasutama, kui see kõik on nii lihtne. Et mis need mõned pissid-kakad seal süles ikka sulle teevad, pesed ära ja korras. Potitamine läks ka nii hästi. Peaaegu alati sain aru, millal ta pissile tahtis ja kakad tegi lihtsalt kraanikaussi pärast sööki. Mõnikord läks meil terve päeva peale vaja ainult ühte-kahte mähkmesisu. No idülliline. Idülliline.

Aga siis.

Siis sai ta neljakuuseks. Ja siis ta hakkas ennast keerama ja keerutama ja ära ukerdama aluste pealt, mis ma talle kõhu alla panin, ja paljalt külma põranda peale sattuma, ja nii palju siputama, et kui ma teda iga siputuse peale potile oleks pannud, siis ta ainult seal istunud olekski ja… Hakkasin ennast süüdistama, et ma ei oska märke lugeda ja laps on segaduses ja ei ütlegi mulle enam midagi, sest näeb, et ma ei kuula teda ja… Et ma pole olnud piisavalt järjepidev ja annan talle liiga harva võimalusi potti pissida ja… Ja stressis ju ka ei tohi olla, sest siis ju beebid kohe saavad aru ja siis nad lähevad ka stressi ja…

Kui ta kuuekuuseks sai ja lisatoitu hakkas sööma ja siis seitsmekuuseks sai ja veel rohkem lisatoitu hakkas sööma ja samas öösel muud ei teinud, kui ainult tissi otsas rippus ja muudkui püksi pissis ja see piss tänu lisatoidule hullumoodi haises… Ja ta käputama hakkas ja üldse enam paigal ei püsinud ja ma ei saanud teda enam paljana hoida juba kasvõi külma pärast ja samas ka sellepärast, et liikuv laps pissib kõik kohad täis, siis…

Siis pidin midagi muutma.

Öösel hakkasin umbes 6-7-kuuselt kasutama pabermähkmeid, sest ma ei kannatanud pissihaisu välja ja kuna ma niigi tissitamise pärast magada ei saanud, siis mähkmevahetamiseks ka veel üles tõusta ma ei kavatsenudki.

Päeval aga püüdsin endiselt riidest mähkmeid kasutada. Siis nägin, mida tõeliselt tähendab marlide kasutamine! SIIS ma nägin. Iga natukese aja tagant oli mähe märg, ja mitte ainult – ka mähkmeümbris! Oli suvi ja mõtlesin, et aga las ta olla siis (toas) paljas. Aga see tähendas, et koristasin terve päeva lapiga põrandalt pissi. Ma ei teadnud enam, kumb on hullem – pidevalt mähkmeid vahetada, leotada ja pesta või päev otsa lapiga mööda põrandat joosta! Lõpuks sai mul siiski pissi sisse astumisest kõrini ning otsustasin igapäevase pesupesemise kasuks.

Sel ajal oli päevi, kus ma muudkui panin last potile, aga ta ei teinud mitte ÜHTEGI korda mitte ÜHTEGI pissi potti. Kõik püksi. Lisaks siples ja vingus iga kord, kui teda potile panna tahtsin, nii et tundsin end vägivaldsena seda üritades. Oli tõesti selline tunne, et “Mida ma teen? Miks ma oma last piinan? Äkki peaks kõigele sellele käega lööma, laskma tal püksi teha ja et mitte ise hulluks minna, ühekordseid mähkmeid kasutama hakkama? See oleks ju normaalne.”

Aga kakad! Kakad!

Kakad tulid ju endiselt potti. Suured tahked tahke toidu kakad. Ja olid tulnud umbes 90% regulaarsusega juba alates 3. elukuust. Tõesti. See oli suur edu. Ma ei pidanud peaaegu kunagi kakast peput ega kakaseid mähkmeid pesema. Ainult algul, esimesel elukuul vist umbes, aga nii vähe, et isegi kõik kollased plekid olid mähkmetelt juba välja pestud – nii harva tuli kakat püksi. Ikka kõik alati kraanikaussi ja tahkest peast potti.

“Mõtle, kui ma nüüd loobuks ja kõik need kakad, mis ma potti saan, oleks ka püksis! Milline kaotus!”

Ja nii need kakad mind raskest hetkest üle aitasid. Läks aga jälle raskeks, mõtlesin aga jälle kakast ja sain aga jälle jõudu.

Hoidsin hambad ristis ja muudkui potitasin ja mähkutasin, igat pissist mähet pesumasinasse visates ohkega mõeldes: “Vähemalt kakad tulevad potti! Jätka kasvõi kaka pärast!”

Kuni.

Umbes 9-kuuselt hakkas ta järsku püksi kakama!

“See läheb üle! See läheb üle! See läheb üle!” korrutasin endale. “Peab minema! Sina potita edasi! Nii vähe on jäänud!”. “Nii vähe on jäänud!” tähendas seda, et kuigi olin lootuse kaotanud sammu pidada Eesti edulugudega kaheksakuustest mähkmevabadest beebidest, siis Ameerika Elimination Communicationi teemalised artiklid lubasid tagasihoidlikumalt umbes pooleteistaastaseid peaaegu mähkmevabasid lapsi ja see tundus veel kättesaadav. Panin aga potile edasi, mis sest, et üsna tihti avastasin pükstest junni.

Kui ta oli 11-kuune ja ikka veel potil ei käinud ega näidanud ka mingit arenguid selles suunas, siis hakkasin tõesti lootust kaotama. Riidest mähkmetest oli nii kõrini kui vähegi olla sai ja motivatsioon “Nii vähe on jäänud!” hakkas pigem toimima kui lohutus, et kui ma nüüd hakkaksin pabermähkmeid kasutama, siis ma ikkagi kulutaksin ja raiskaksin neid võrdlemisi vähe.

Siis aga olin end parajasti kirja pannud ühele vestlusringile, kus potitamisest räägiti ja loengupidaja mainis, et tema võttis 11-kuusel tütrel mähku ära, jättis ta sukapükste väele ja nii õppis too üsna ruttu, mis pissi on ja kuhu seda võiks teha. Küsisin siis, kas riidest mähkmetega ei peaks sama efekti olema. Ta vastas jaatavalt. “Aga tal on TÄIESTI ükskõik, kas mähku on märg või mitte!”, vastasin mina. Ta julgustas: “Praegu veel on, aga aastaselt juba enam ei ole! Kui sa nii kaua nende riidest mähkmetega vastu oled pidanud, siis nüüd küll ära enam loobu!”

Jäin ootama aastaseks saamist.

Sai aastaseks.

Mitte midagi. IKKA jumalast ükskõik, kas mähku on märg või mitte. Poti pealt jooksis ka koguaeg minema. Pesin aga pesin muudkui mähkmeid ja püüdsin jooksvale titele kuidagi mähkmepükse jalga ajada. Laps ei mallanud kunagi oodata, kuni ma seda tegin ja virises ja…

Aasta ja kolm kuud! AASTA JA KOLM KUUD! Jändamist. Ja mitte midagi. Ammu juba olid tekkinud esimesed sõnad, neid hakkas olema juba rohkem kui kümme, kakskümmend isegi, aga ükski neist ei olnud ei “pissi” ega “kaka”, kuigi kahtlemata oli ta neid kahte sõna oma elu jooksul kõige rohkem kuulnud. Mõtlesin ainult: “Nüüd ta on juba NII suur, et ENAM ma ei saa talle pabermähkmeid panema hakata!”, kuid samas tundsin:

“Täitsa läbikukkunud see varane potitamine meil ikka…”

Mees arvas, et ei ole tõsi. Et ta ju ikkagi teab, mida potil tehakse ja kakad! KAKAD! Kõik need kakad, mis me kätte oleme saanud. Mõtle kakast!

Ikkagi tundus mulle, et peavoolu potiteooriatel on siiski õigus. Enne kaheaastaseks saamist pole mõtet.

Kui siis äkki! Järsku hakkas järjest rohkem pissisid potti tulema. Ikka tuli püksi ka. Kuivi päevi, nagu kunagi alguses, kui ta kahekuune oli, polnud, aga nüüd olin rõõmus, kui sain ühe mähkmega hakkama näiteks 8-st 10-ni ja eriti õnnelik, kui isegi 12-ni. Kui paljalt oli ja piss põrandale tuli, siis läks endast välja ja tuli mulle näitama ja ükspäev isegi küsis mult paberit ja läks ja KORISTAS selle ise ära!

Ja siis äkki… Ükspäev… Hakkas ta järsku ütlema sõna “Kaka!” ja “Pissi!”. Ja “Kaka!” isegi niimoodi, et sain ta potile ja ta tegigi reaalselt sinna kaka ja… “Pissi!” peamiselt küll siis, kui piss oli juba püksis, aga ikkagi. Vähemalt ta ütles “pissi”, siis kui oli “pissi”.

Ta oli siis peaaegu aasta ja neljakuune. Ja kuigi ma siis nii mõtlesin, polnud me IKKA veel finišijoonele lähedal. Nüüd on ta aasta ja üheksakuune ja ma olen põhimõttiselt 100%-liselt üle läinud pabermähkmetele. Sest ma ei jaksa lihtsalt enam riiet pesta ja see haiseb ka nii hullusti. Hoian ka palju mähkmeta, aga tal on ikka täiesti ükskõik, kui pepu märg on. Koristan pidevalt pissi diivanilt ja kui küsin, kas potile tahab, vastab järjekindlalt: “Ei tahhhhhaaa!” ja siis pissib kohe põrandale. Kakad ega  üksikud edukad potipissid ei motiveeri enam ja igasugune tunne, et olen üldse mingi varase potitamisega kunagi tegelenud, on kadunud, sest nüüd potitavad juba kõik samavanuste laste emad ja on selles võibolla isegi edukamad ja mõtlen, et: “Ahh, hakkab millal hakkab!”

Lootus. Suri. Viimasena.

Aga põikpäisus… Teate, ma teeks ikkagi ka järgmisega sedasama. Sest… KAKAD!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: