Lemmikud titendusasjad

Ma ei tahtnud ühtegi beebiasja ette ära osta. Ja ma ei ostnudki peaaegu mitte midagi. Isegi vankrit meil polnud, kui ta sündis. Mähkimislauast rääkimata. Ei tahtnud, sest ma ei teadnud, millised neist asjadest mulle vajalikuks osutuvad. Ja kuigi kõik hoiatasid mind, et lapse sündides pole mul aega poodides käia ja asju osta, siis see polnud tõsi. Oli küll ja küll aega. Ja tuligi välja, et paljud asjad, mis igal pool vajalike asjade nimekirjas on, jäid minust kasutamata (näiteks mähkimislaud). Aga samas osutusid hädavajalikeks hoopis mingid muud asjad, mis esmapilgul ei tundugi võib-olla üldsegi raseduse ega lapsesaamisega seotud olevat. Näiteks, nagu minu kõige esimene rasedusega seotud ost.

Tegin selle üsna kohe pärast positiivset testitulemust. See oli väga lähedalt seotud sellega, et olen jalakäija. Ja see pole mingi niisama asi, see jalakäija olemine. See on väga tõsine töö, mis nõuab väga läbimõeldud tegevust ja väga läbimõeldud logistikat. Sõidan küll palju ka rattaga, aga siiski pean end pigem paadunud jalakäijaks kui paadunud ratturiks.

Ma olin üsna harjunud raskete poekottide jalgsi kojutassimisega, sest minu vabad päevad olid alati siis, kui mees pidi tööl käima, ja kui meil juhtumisi oli koos vaba päev, siis ei tahtnud ma seda raisata mingi sellise ebaromantilise tegevuse peale, nagu poes käimine. Seega võtsin ma suure nädala toiduvarude poereisi väga tihti üksi ette ja tarisin kahe käe otsas väga raskeid toidukotte. Poes võtsin alati selle korvi, mida käe otsas kantakse, sest ratastega kärus ju kadus kontroll raskuse üle täielikult. Ka tol olulise ostu päeval, umbes kaks päeva pärast seda, kui olin just teada saanud, et olen rase, läksin selle plaaniga Prismasse. Olin vist umbes vaid taimse piima letist tulema saanud, kui taipasin – ma ei tohiks ju raskeid kotte tirida!

Oli aeg. Pöörasin otsa ringi, sissepääsu suunas. Kottide ja kohvrite juurde. Ning haarasin sealt selle ainukese, täiesti suvalise välimusega, enam-vähem normaalses hinnaklassis, oma elu esimese, kuid juba ammuunistatud ratastega poekäru. Ja see on ausõna üleüldse igas kategoorias üks mu elu parimaid oste! Ma ei tea enam, mis on raskete kottide käe otsas tirimine. Ma ei unusta enam kunagi väikseid kilekotte koju, nad on mul koguaeg selle käru sees ja poes muudkui võtan ja võtan neid sealt seest ja kui riidest poekoti ikka unustad koju, siis seda käru juba nii lihtsalt ei unusta. Esiteks, kuna ta on suurem ja teiseks, kuna ta on lihtsalt nii mugav! Lisaks on see suurepärane viis ka tühja taara transportimiseks – mahutab kenasti mõistliku koguse taarat ja teeb taara vedamise mugavamaks. Kui on palju klaastaarat, siis ei pea raskeid kotte tarima. Samuti optimeerib taara vedamine käru kasutust veelgi, sest ta ei reisi poodi tühjana ning nii on veelgi kindlam, et sa ta ikka kindlasti poodi kaasa võtad.  Jaa, ma olen lihtsalt ülirahul selle ostuga. Sel pole vigu. Aga rohkem lapsega seotult. Esiteks, ei pidanud rasedana raskeid kotte tirima ja teiseks oli see väga mugav viis, kuidas ka siis poes käia, kui titt käes oli. Laps linasse ja käru järgi. Tõelise jalakäija absoluutne esmatarbekaup number üks!

Ratastega poekäru

Ja siit jõuangi oma teise kõige lemmikuma beebitarbe juurde – kandelina. Mulle meeldis lapsekandmise mõte algusest peale. Sellepärast ei kiirustanud ma ka vankrit ostma. Aga lisaks sellele ei mahu meie lifti vist mitte ükski vanker. Ja isegi, kui mahuks, siis liftini tuleb ikka üks trepirivi kuidagi ületada. Autot meil ei ole, kus vankrirattaid hoida ning ainult kookonit üles-alla tassida.  Lisaks on trepikojast välja saamiseks vaja läbi minna KAHEST uksest, mis on küll tehtav, aga väga ebamugav. Aga linaga ei pidanud ma kusagil midagi kuhugi trügima. Puudusid riietumisprobleemid. Laps oli linas, minu jope all ja kõht vastu minu kõhtu, nii et võisin ta talvel põhimõtteliselt pikas pesus südame rahuga õue viia ega pidanud palavuse pärast muretsema, kui kuhugi sisse astusin. Lisaks vajasin ka ise vähem riideid, sest tema soojendas ju ka mind. Samuti on linaga palju lihtsam liikuda ühistranspordis. Ei mingit vankri bussi hiivamist ega ukerdamist ega kehva tunnet inimestel ees olemisest. Võtsin umbes sama palju ruumi kui tavaliselt või vähemalt niisama palju, kui siis, kui rase olin. Samuti olid inimesed väga lahked mulle istet pakkuma, kui nägid, et mul laps kõhul on. Ja ei saa mainimata jätta kõiki neid positiivseid reaktsioone, mida tänaval tekitasin. Kui palju naeratusi ja häid soove… Ilmselt nägi põues olev beebi lihtsalt nii nunnu välja, et inimesed ei suutnud sellele vastu panna ja lihtsalt pidid naeratama. Isegi mehed heldisid. Algul oli see kõige lihtsam viis, kuidas last õhtuunne saada, aga hiljem jalutasin ka pikki lõunaunesid laps linas ning käisin ise loengutel, nii et beebi samal ajal linas magas.

Õhtuuni ja kandelina toovad mind sujuvalt järgmise lemmiku – võimlemispalli – juurde. Ma ei suuda seda piisavalt üles kiita. Esiteks, kasutasin seda juba rasedana võimlemiseks ja trenni tegemiseks (ja ka pärast rasedust), teiseks, oli see minu arvutitool kogu raseduse aja, kolmandaks, oli see minu sünnituspall, ja neljandaks… Lugematu arv kordi oleme selle palli otsas hüpanud ja last magama kussutanud. Kui sa pead kedagi kolm ja neli korda päevas iga päev magama panema, siis see tegevus muutub pikapeale väga tüütuks. Õhtuste unedega oli kõige raskem. Ta ei tahtnud jääda ja kuna selleks ajaks olin juba päevast ka ise väsinud ja teadsin, et see uni on nii lühike, siis panin ta väga tihti selleks ajaks lihtsalt linasse, istusin ise palli otsa, hüppasin seal peal ja vaatasin samal ajal telekat. Õhtul tuli mees koju ja hüpitas seal nutvat beebit, nii et saime omavahel ka paar sõna juttu rääkida. See pall säästis ikka tohututes kogustes energiat ja närve. Mõjub kuidagi endalegi rahustavalt see hüplemine seal palli otsas ja loomulikult see, kui laps su kätel või rinnal magama jääb, paneb ju kohe kõike unustama. Lihtsalt… Ostke võimlemispall. Kohe, kui teada saate, et rasedad olete.

Võimlemispall

Thule vanker. Olime kohe algusest peale suhteliselt kindlad, et tahame vankrit, mida saab rattale järgi panna, sest sõidame palju rattaga. Lisaks olin jooksufanaatik ja rattavankrid olid tavaliselt ka jooksuvankrid, nii et hakkasime otsima seda õiget. Kuulsin kusagilt Croozerist ja saatsin lingi mehele. Ta jõudis kuidagipidi välja Thuleni ja selle lõpuks ostsimegi, sest see kaalus veelgi vähem kui Croozer ja meile meeldis disain rohkem, kuigi kui ma päriselus Croozerit nägin, siis tundub mulle ikkagi, et nad on ikka väga sarnased. Aga Thule on Rootsist, siitsamast. Mainisin juba, et minu lifti ükski vanker ei mahu. Ei mahu ka see. Vähemalt mitte lahtiselt. Aga kokkupandult mahub, kuigi natuke peab siiski suurte rataste tõttu jukerdama. Aga ta on nii KERGE (9 kg) ja käib nii lihtsasti kokku, et seda on väga mugav õlale võtta ning siis sellega sipsti! trepist üles joosta. Eks see tüütas ikka lõpuks ära ka ja ma kasutasin enamasti lina, aga ikkagi oli see meie jaoks parim lahendus, kui ükskõik milline muu.

Keeruline on selle vankri puhul see, et kõik jupid tuleb eraldi osta. Vankri nii-öelda põhiossa kuulub jalgratta taga vedamise hoob, aga kui tahad jalutada, siis peab ostma juurde jalutusrattad. Kui tahad joosta, siis jooksuratas. Istmed. 0-9 kuuni üks. Sealt edasi järgmine. Rulluisutamiseks käsipidur. Suusatamiseks suusad. Ja nii edasi. Esialgne rõõmustav 399 € muutus üsna ruttu 750 €-ks. Jalgratta külge panemiseks on vankril hoob ja jalgratta tagumise ratta külge kinnitatakse hooba jaoks üks pesa. Neid pesi soovitan osta kaks, kui soovite mõlemad last kumbki oma rattaga vedada, siis ei pea koguaeg vahetama. Üks pesa on kohe komplektis kaasas, teine tuleb juurde osta.

Teine probleem võib olla see, et laps ei saa seal sees ristseliti magada, vaid on poollamavas asendis. Aga kuna ma teda seal iga päev kolm korda ei magatanud, siis ma ei muretsenud sellepärast. Pealegi, olen sellesse vankrisse nii armunud, et oleksin silma selle kohapealt vist nii ehk naa kinni pigistanud. Lisaks sportlikkusele ja kergele kaalule on selle plussideks head suured rattad, mis teevad igasuguste rüntsude ja äärekivide ja isegi treppide peal manööverdamise lihtsamaks. Vanker liigub väga sujuvalt, on jalutades väga lihtsasti juhitav ega häiri ka kuidagi ratta tasakaalu. Ainult tuleb arvestada teistsuguse kabariidiga pöörete sooritamisel.

Stokke vann. Meil ei ole suurt vanni. On ainult dušš. Seega minu esimene tagantjärele tarkus siinkohal oleks hoopis, et ärge remontige vanni kodust välja, kui tahate lapsi saada. Aga, kui olete seda teinud, siis Stokke vann on paremuselt teine. Ja võib-olla mingi ajani hea kasutada ka siis, kui suur vann on. Igatahes. Meie vannitasime algul beebit kraanikausis. Ma ei tahtnud üldse seda suurt kobakat plastmassvanni osta, sest meil ei ole seda reaalselt kuhugi panna kodus ja see on nii kole. Kui laps kraanikausist välja kasvas, lootsime pääseda selle beebitoega, mis vannide sees käib. Aga see oli ebamugav ja lapsele ei meeldinud ja ta libises sealt pealt maha ega saanud vees mõnuleda ja ühesõnaga… Lõpuks läksin ikkagi beebipoodi ja ostsin selle rõveda kobaka vanni, mida kuhugi panna ei olnud. Ja olime sellega tükk aega hädas kodus, et koguaeg on ees ja kukkus lambihetkedel ise vannitoas üksi pikali ja vett kulus ka palju selle täitmiseks ja me ei jaksanud seda ümber keerata, et tühjaks valada ja noh… Halb. Plusspooleks oli küll see, et vahepeal, kui tita veel väiksem oli, siis ta sai rõdul vanni sees magada ja kuna vann eriti midagi ei kaalunud, siis oli isegi võimalik teda selle sees magama kussutada.

Aga ükspäev käisime Hispaanias ühes beebipoes ja leidsime sealt sellise vanni, mida sai kokku voltida. Väga väikseks. Me ei ostnud seda, sest kohvrisse ta ikkagi mahtunud poleks ja me polnud ka kohe nii veendunud, et see kõik seda väärt on, aga kui mitu kuud hiljem ikka veel sellest vannist mõtlesime, siis tundus, et ikka vist oleks hea mõte see ära osta. Panin Google’isse “foldable baby bath” ja kohe leidsingi midagi! Stokke. Stokkel on veel igasuguseid lahedaid lasteasju, küll kallid, aga tõelised disaini-fenomenid kitsastesse oludesse. Funktsionaalsed, minimaalsed ja sealjuures ilusad. Ja neil oli see vann olemas. Pikemalt mõtlemata tellisin kohe ära, saime kätte ja asusime kasutama ja mis sest, et maksis 50 € – võtsin selle ostmata jäänud pabermähkmete ja niiskete salvrätikute fondist. Ja närvikulu on ka kulu ning kui ikka ühe suure asja jalust ära saad, siis kulub neid kohe märgatavalt vähem. Päeval kasutan vanni pissiste mähkude vees hoidmiseks, õhtul viskan nad sealt pesumasinasse, loputan vanni ära ja siis laps sisse ja vanni. Vanni põhjas on kork, mille saab lihtsalt ära võtta ja vesi voolab ise välja (seda olen ka teistel vannidel tegelikult näinud, väga kasulik asi, kahjuks olin täielik vanniohmu, kui seda suurt junni esialgu ostsin). Ja tänu kompaktsusele kulub Stokke vanniga palju vähem vett. Kandiline ja sirge põhjaga vann on ka lapsele istumiseks palju mugavam ja ohutum, kui ta ennast juba ka püsti tirib. Aga KÕIGE-KÕIGE-KÕIGE parem selle vanni juures on see, et kui tahan, võin ta lihtsalt kokku voltida ja silma alt dušinurga ja pesumasinavahelisse prakku peitu panna. Lihtsalt. Ei mingit kola. Mmmuah!

Stokke vann

Villakombe. See oli üks vähestest asjadest, mille enne valmis ostsin. Olin neid mitu korda paitamas käinud ning näinud, kuidas kõik neid ostmas käivad, seega olin täiesti veendunud, et see peab hea asi olema. Ja oligi. Muretsesin sellega väga harva temperatuurivaheldumiste pärast. Ei kartnud kunagi, et tal on liiga palav. Seda on väga mugav selga panna. Ei pea üldse lapse käsi väänama ega tirima. Kombe on avar. Sinna alla mahub palju riideid. Suurust võib kanda väga pikalt. Näiteks suurust 56 kuni 4-kuuseni. Ilmselt pori sisse mängima sellega ei lähe, kuid sellegipoolest tegi see mu elu palju lihtsamaks, kui oli mingi imelik ilm, kus ei saa aru, kas on soe või külm. On ülihea ka autosõitudeks, sest kombet ei pea ära võtma, kuna see pole liiga palav ega libise maha ka turvavöö. Meil oli Engel, mida saab Zuzu poest.

Villakombe

Yeppi ratatool ratta esiotsa. No lihtsalt. Lapse vedamine seljataguses rattatoolis kripeldab ikka koguaeg, kas kõik on ikka korras. Või et äkki tuleb rihm lahti ja ma ei näe ja siis ta kukub. Või et äkki ta kiskus kiivri peast ära. Lapsega suhelda ka üldse ei saa, sest tuul viib kõik sõnad lendu. Aga kui ta ees istub, siis saate omavahel juttu rääkida, nalja visata, laulda, lobiseda. Pluss, sa näed teda koguaeg. Lapse jaoks pole vahe küll selline, et ta taga istudes nutaks ja ees aint naeraks, aga endale andis see Yepp ikka kõvasti südamerahu juurde.

Yeppi iste

Terje Tähe raamat “Pereema raviraamat”

Üldiselt ma olen väga sügavalt seda usku, et nohu ja köha ja väike palavik lähevad lihtsalt ise mingi hetk mööda, aga samas, kuna lapse sisse ei näe ja ei tea, mis tunne tal on, ja äkki ta tahab abi, või väikest turgutust, ja ei oska küsida, siis tundub käed rüpes tõbise lapse kõrval istumine ja pealt vaatamine ka nagu tobe ja siis olengi tavaliselt kas öö läbi guugeldanud ja püüdnud välja mõelda, kas tegemist on ikka usaldusväärse infoga, aga siis läksin ükspäev Terje Tähe loengule Ökobeebis ja ta oli nii tore ja rääkis nii eluliselt ja nii palju enda kogemusest ja näitas seal ka oma raamatut ja hankisin selle endale ja sellest ajast peale haaran alati kohe esimese asjana ja suure rõõmuga selle raamatu järele, kui mingi tervisehäda kimbutab, sest see on ülimõnusalt ja vahetult kirjutatud ja lausa julgustav, mis on ühe noore ebakindla ema jaoks väga tervitatav. Ja ERITI tore on iga peatüki alguses olev lühiülevaade, et “Kui pole aega lugeda!”. See on väga mõistlik. Ei. See on väga inimlik. Selline see elu ju on. Vähe ei usaldakski inimest, kes seda mõistab!

terje tähe

Vot sellised asjad minu meelest. Ja no loomulikult oli Baby Björni lamamistool ka ikka oma hinda väärt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: