“Ma olen paks!” on lugu, mis jutustab end minu kaudu

Kevadel avaldati “Ma olen paks!” looga seoses intervjuu ajalehes “Meie Maa”. Siis oli algus ja siis oli kõik teistmoodi. Nüüd tegin ise endaga ühe intervjuu mõtetest, mis vahepeal tekkinud on.

Väljastpoolt näeb see Sinu lugu praegu umbes selline välja, et “Aa, te ei võta mind lavakooli, jah? Ei näitlema ega kirjutama, jah? Aa, te ei annagi mulle etenduse tegemiseks raha, jah? Aga ma siis teen ise kõik üksi.” Et nagu tõeline Ameerika unistus selline – Sa uskusid endasse ja võitlesid oma unistuse eest ja siis see saigi tõeks!

Fuhh! Tundub vist jah. Rõve.

Miks nii?

See pole üldse seotud sellega, kas ma sain lavakooli sisse või ei saanud ega  mingi sõjaga kellegi või millegi vastu. Kui mul see mõte tuli, siis ma ei saanud enam lihtsalt enne rahu, kui see oli tehtud. Ja see ei olnud ka mingi võimas tuhin, mis korraga peale tuli, et istusin maha ja lihtsalt tegin ära, vaid vaikselt tasapisi tiksus ja tiksus. Selles mõttes ma uskusin küll sellesse, mida ma teen, et mulle tundus see tõesti vajalik, aga mitte sellepärast, et kellelegi “näidata”, et “Näe! Ma saan ise ka hakkama!”.

Sa oled sellest küll juba ka selles videopäevikus rääkinud, mida te Auriga (Jürna, lavastaja) tegite, aga mis Sind ajendas seda lugu kirjutama?

Põhjuseid on erinevaid, aga lühidalt kokkuvõttes olid selleks esiteks enda kompleksid. Mul sai neist lihtsalt nii kõrini ja oli vaja need endast välja rääkida. Teiseks, teiste kompleksid, sest nii paljud tüdrukud ja naised minu ümber räägivad sellest, kuidas nad tahaks alla võtta või kuidas neil kõik asjad ripuvad ja on ise sealjuures minust palju kõhnemad! Ja kolmandaks see, kuidas kõik on koguaeg nii targad ja tublid ja kellelgi pole elu kohta küsimusi. Keegi kunagi ei eksi, keegi kunagi ei kurvasta, kõik teavad, mida teha, kuhu minna, kuidas… Annavad isegi teistele nõu… Kõik on vaimselt nii tasakaalukad! Kas ma olen ainuke inimene, kes peab lahenduste leidmiseks sada korda eksima? Katsetama, proovima, läbi kukkuma? Ja siis ma mõtlesingi – kui maailmas on veel selliseid inimesi, kes ei oska kõike kohe algusest peale, siis äkki neil on hea meel näha, et mina ka ei oska. Ja sellepärast ka, et… Mina näiteks nutan palju, aga see ei ole alati nii olnud. Ma pidin enne laskma lahti vajadusest olla koguaeg cool, mis oli nii suur, et ma ei saanud isegi ühtegi asja hingega teha, sest ma kartsin kohutavalt, et see ohustaks seda cool olemist. Kartsin kõike, mis võiks selle cool-i paigast lüüa. Ma esimest korda tegelikult nutsin hoopis sellepärast, et mis mul viga on, et ma nutta ei suuda. Ja kui ma siis sain, olin tõesti väga õnnelik. Ja selle etendusega ma ka tegelikult natuke lihtsalt tahaks, et oleks korraks, näiteks tunniks ajaks, normaalne olla emotsionaalne ja pöörane.

Ütled, et tahtsid selle lihtsalt endast välja rääkida – miks Sa mõnele sõbrale ei võinud lihtsalt rääkida? Kas on vaja siis ennast nii alasti kiskuda nii paljude inimeste ees ja nii avalikult?

Ma arvan, et on just lihtsam astuda välja hunniku võõraste inimeste ees. Nii oled Sa palju vähem haavatav, kui sõbraga suheldes. Laval olevast inimesest oodatakse seda, et ta on kirglik ja metsik, vaikses ja intiimses õhkkonnas mõjub see pealetükkivalt. Pealegi, on need inimesed publiku rollis, seega tõenäoliselt ei hakka nad mulle nõu andma. Mul on raskem paluda sõbra käest abi ja tunnistada neile nõrkusehetkel, et ma olen nõrk ega tea mida teha, kui kirjutada oma nõrkusest lugu ja jutustada seda valjul häälel võõrastele, kui ma olen selle juba endas läbi elanud ja oma murele lahenduse leidnud. Tegelikult on see järjekordne viis jätta endast mulje, nagu ma oleksin hästi julge ja vapper ja oma tunnetega hästi sõber – ühesõnaga cool, nii et keegi isegi ei julge kunagi mõelda, et äkki Piret on hädas. Aga teisest küljest pole sel tunnistusel ka lihtsalt sama efekti, kui Sa ennast alasti ei kisu ega valjul häälel neid asju välja ei ütle.

Kas sa siis tegelikult tahaksid, et Sulle nõu antaks?

Noh… Mulle meeldiks vahel kuulda seda, et “Kõik saab korda.” Aga mitte nõu saada. Ma ise püüan ka nõu väga harva anda.

Kas üksinda raske ei ole?

On ja ei ole ka. Kõige raskem on võib-olla see, et koguaeg peab ise hästi palju uskuma ja veendunud olema, et see, mis sa teed on vajalik. Ja see on ka raske, kui kellegagi jagada pole. Kevadel näiteks, kui etendused lõppesid, siis olin täiesti üksi. Keegi ei teadnud, mis tunne mul on, sest keegi keegi polnud minuga koos seda kõike läbi elanud. Ja mõnikord on raske olla üksinda laval. Samas on nii lihtne lihtsalt kätte võtta ja teha, kui oled üksi. Ei pea midagi kokku leppima, ei pea kellestki sõltuma, ei pea kedagi veenma.

Mis tunne sees siis on, kui etendused lõppevad?

Ma tõesti arvasin kunagi algul, et sellest etendusest saab minu Elu Töö. Et teen selle ära ja siis saabub rahulolu. Aga kui esimene etendusterodu suve hakul läbi sai ja kõik vaikseks jäi ning elu omasoodu edasi läks, nagu ma ei olekski kunagi midagi teinud, siis see oli kohutavalt kurb. Nii palju tööd ja nii palju vaeva ja nii palju enda lahti kratsimist ja mitte midagi. Mitte mingit muutust. Sama elu, samad tööd, ainult natuke raskem hommikuti tõusta, sest isegi etendust ei olnud enam. Ma olin nii kaua oodanud seda hetke, et etendused lõppevad ja võib alata muutunud elu. Aga mitte midagi. Tulin viimaselt etenduselt ära ja ei tahtnud seda isegi kuidagi tähistada, sest polnud mida tähistada ega kellega. Ja veel kaks nädalat hiljem pahvatasin lihtsalt nutma, sest nii mõttetu tunne oli.

Kas sellepärast otsustasidki sügisel jätkata?

Ei, tegelikult mitte. Tegelikult ma mõtlesin, et ma ei jätka, sest ma olin sellest korraldamisest nii väsinud. Aga mõned kokkulepped olid sügiseks tehtud ja siis hakkasin mõtlema, et aga prooviks ikka natuke veel teha, aga kuidagi lihtsamini seekord. Et ei tee suurt kampaaniat ega rendi saali ega kuuluta mingit suurt hunnikut kuupäevi välja ja nüüd ongi kuidagi nii läinud, et enamik etendusi, mis sügisel teinud olen, on keegi kuhugi kutsunud ja nii on palju lihtsam minna ja käia ja olla lihtsalt rõõmus selle üle, et ma saan seda teha ja etendus pole veel surnud.

Kas nüüd on kuidagi teistmoodi seda teha?

Jaa. Nüüd on kõik hoopis teistmoodi. Ma pole ise enam seal kohas, kus olin, kui seda tegema hakkasin. Toona olin võib-olla rohkem täis võitlusvaimu ja sõjakust. Tahtsin kangesti barrikaadidele ronida ja maailma muuta. Enam ei taha. Mul pole enam sellist sisemist tungi nagu kevadel, et: “Mis siis kui teistele ei meeldi, MINUL on vaja seda rääkida!”. See on muidugi hea koht, kust alustada. Vähemalt mulle tundub, et selline tunne peabki olema, kui midagi tahad teha. Aga nüüd on teistmoodi. Nüüd on lihtsalt väga tugev tunne, et selle loo aeg ei ole veel möödas. Ta elab veel. Ja kui algul tundus, nagu mina oleksin selle loo sünnitaja ja käima lükkaja, siis nüüd on tunne hoopis selline, et ma olen tema tööriist – see lugu lihtsalt jutustab ennast minu kaudu. Ma lihtsalt osalen selles, mitte ei ole selle looja. Ja võib-olla on see algusest peale nii olnud. Nii et ma lihtsalt alistun ja lähen vooluga kaasa.

Kas see annab kuidagi Sinu elule eesmärgi?

Ei. Aga ma ei otsigi seda. Aga tunne pärast etendust on lihtsalt NII HEA! Sa tegid tööd ja nägid vaeva ja jõudsid kohale ja ainult see loeb. Pole minevikku, pole tulevikku, pole kohustusi, pole ootusi, pole rahutust, pole kuhugi minemist. Sa oled kohal. Vaatan ikka  teisi näitlejaid ka lava taga ja mõtlen, kas nad ise ka saavad aru, kui erinevad need kaks nägu on, millega nad lavale lähevad ja millega nad lavalt tulevad. Lavale lähevad tõsised, pinges inimesed, natuke nagu hallid tormipilved. Lavalt tagasi tullakse hüpeldes ja naeratades. See on nii puhastav.  Ma loodan, et isegi, kui see etendus saab läbi, siis ma leian mingi muu viisi, kuidas seda puhastust leida.

Aga kas Sa oled siis ise nüüd terve?

Tervem kindlasti. Aga päris nii ei ole, et seisan nüüd iga päev peegli ees ja ütlen endale “Ma armastan oma keha!”. Ma ei tea, kas see on üldse võimalik. Olla oma kehast vaimustuses, sest ta kandis 9 kuud endas teist elu või armastada oma rindu sellepärast, et nad toitsid inimest, tunduvad mulle endiselt klišeed. Aga ma vähemalt ei vihka oma keha enam. Ma ei ärka enam igal hommikul ega mõtle, et pean tingimata alla võtma, enne kui üldse midagi muud teha võin siin elus. Ma ikka veel püüan leppida sellega, et ma ei olegi kõhn ega saagi selleks. Et see pole ette nähtud. Üsna alles veel vedelesin voodi peal ja olin sellepärast kurb. Aga ma siis luban endal kurb olla lihtsalt ega püüa enam selle vastu võidelda.

Kuidas nii? Kõhnaks saamine peaks ju ometi olema miski, mis on tehtav?

Aga ma ei ole kõhnaks loodud. See pole seesama. Ja just sellega pean ma leppima või just sellega tahan ma leppida.

SONY DSC

Aga mis see siis tähendab – kas Sa siis sööd iga päev rämpstoitu ja saiakesi?

Üldse mitte. Inimesed, kes pole dieedil ei taha süüa iga päev rämpstoitu ja saiakesi. Küll aga tahan ma kindlasti süüa iga päev näiteks leiba ega soovi surra süümepiinadesse, kui olen võtnud tüki kohupiimakooki. Ja mulle ei meeldi näiteks regulaarsed söögiajad ja mulle meeldib vahel olla pikalt näljas ja süüa ainult kaks korda päevas. Kõige rohkem olen oma uute harjumuste eest tänulik hetkedel, mil mul on näiteks kõht väga-väga tühi ja samas pole aega süüa (tõesti juhtub selliseid asju), siis ma VÕIN lihtsalt närida barankasid ja edasi tormata kuni üks hetk on aega söögi tegemine korralikumalt ette võtta. Ja et kui mul tuleb pizza-isu, siis ma ei pea hakkama mingit lillkapsa-põhja meisterdama, vaid võin minna ükskõik kuhu ja süüa ühe täiesti tavalise pizza. Vot sellistel hetkedel mõtlen kõige tihedamini, et “Jumal tänatud, et ma ei pea enam alla võtma!”.

Aga mis Sind siis ikka kõige rohkem aitas?

Kõige parem on ennast mitte kaaluda ja mitte peeglisse vaadata. Peeglisse mittevaatamine tundub ilmselt võimatu, aga kui juba enam-vähem tead, millised riided Sulle meeldivad ja kuidas nad omavahel kokku sobivad, siis see on täiesti tehtav. Palju kergem on lihtsalt keskenduda siis sellele, mis tunne sees on – kas tuju on hea, kas energiat on, millise toidu isu on, kes ma olen, mida ma tahan, kuhu ma lähen. Veel on hästi oluline olnud näha teisi naisi, kes ei ole kõhnad. Ma olen hakanud alles nüüd nägema, et maailmas elab veel palju naisi lisaks minule, kes kaaluvad 72 kilo. Nad olid tegelikult koguaeg olemas, aga ma lihtsalt ei teadnud seda, sest sellest ei räägitud mitte kusagil. Vaimse poole pealt aga lihtsalt lõpetasin asjade edasilükkamise sinna tulevikku, kus ma lõpuks olen kõhn. Nähes, et võin kõike teha ka siis, kui ma veel ei ole kõhn, ei tundugi see enam nii tähtis. Iga kord, kui alaväärsustunne jälle peale tuleb, siis ütlen endale lihtsalt: “Sa ei pea kõhn olema” ja see aitab.

Sa ei pea kõhn olema. Sa ei pea tubli olema. Sa ei pea ootustele vastama.

Ülihead Instagrami kontod, mida jälgida: @ownitbabe, @bodyposipanda, @bodypositivememes, @scarrednotscared, @chiaravive, @selfloveliv, @selfloveclubb, @just_fitness_health, @saggysara, jpt

Ja hashtagid: #honoryourcurves, #bodypositive, #bopo, #bopowarrior, jpt

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: